Anni Rikker ja Martin Müller: „Üha enam tuntakse huvi pärimusmuusika vastu“ (koduvalla sõnumid, 03.2021)
Anni Rikker ja Martin Müller: „Üha enam tuntakse huvi pärimusmuusika vastu“
Plaadi „Virumaa pärimuse radadel“
eestvedaja Anni Rikker pärjati jaanuarikuus Lääne-Virumaa Aasta Tegu
2020 konkursil isikutegude kategoorias kolmanda kohaga.
Anni, kes oli plaadi produtsent, jääb tunnustust kommenteerides tagasihoidlikuks ja sõnab, et au kuulub tegelikult kõigile muusikutele, kes plaadile elu sisse puhusid, ning muidugi Anni elukaaslase Martin Mülleri vanaemale, kelle pärand plaadile salvestatud sai.
Rahvamuusikutest paar Anni ja Martin on pärimuse vankrit koos vedanud juba üle kümne aasta, neist viimased 6 aastat on abiks olnud kaksikutest pojad. Lisaks loometööle ja esinemistele - nii üksi, kaksi kui ka teiste siitkandi muusikutega – loodi 2014. aastal ka pereettevõte Kurestiku OÜ, mis tegeleb kontsertide korraldamisega. „Pakume erinevaid muusikalisi lahendusi nii sünnipäevale, pulma, firmaüritustele ning lastele. Osaühing tegeleb peamiselt pärimusmuusika viljelemisega ning rahvakultuuri edendamisega,“ tutvustas Anni perefirma tegemisi.
Pärnumaalt pärit Anni peab end pigem pedagoogiks kui muusikuks. Alushariduse pedagoogina on ta töötanud erinevates lasteaedades ning Rakvere Erakoolis muusikaõpetajana, alates 2018. aastast Tapa Muusika- ja Kunstikoolis õnnealajuhatajana.
Mis amet see selline on?
„Teen ära kõik muu vajaliku, et õpetajad saaksid tegeleda õpetamisega,“ selgitab Anni. „Kui asusin tööle, otsustasime, et hakkan tööle õnnealajuhatajana, sest õppealajuhataja juurde ei julge ükski laps pöörduda,“ muigas Anni, kes muusikaga, täpsemalt pärimusmuusikaga tegeleb hobi korras, kuid peab pärimuse elushoidmist oma südameasjaks.
Anni pilliks on torupill, mida ta käib ka lasteaedades tutvustamas. Muusikuharidusega on pere meespool.
Tallinna poiss Martin Müller lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusika bakalaureuseõppe, erialapilliks eesti lõõts. Martin töötab samuti Tapa Muusika- ja Kunstikoolis, kus õpetab lastele lõõtsa ja karmoškat.
Ülejäänud aeg kulub suuresti muusika tegemisele, esinedes nii üksi kui erinevate muusikakollektiivide koosseisudes. Martinit tunnevad näiteks kõik Viljandi Pärimusmuusikafestivali fännid, kus ta on üle kümme aasta alati esinenud, samuti igal Viru Folgil, rahvusvahelistel festivalidel nii Euroopas kui kaugemal – loetelu võiks jätkata pikalt. Martinil on riiulis ka kaks pärimusmuusikaauhinda Etnokulp.
Anni ja Martin, kuidas jõudsite rahvamuusikani?
Anni: Kui mina pealinna jõudsin ja kooliteed seal jätkasin, ootas mind minu kalli vanaema juures torupill. Vanaema Õie suunas mind õpetaja juurde ja nii saigi pillimängu õppimine alguse. Tallinna Kanutiaia rahvamuusika õpetajatega keskendusime palju Veljo Tormise loomingule, valitud repertuaariga rändasime nii Euroopas kui Venemaa avarustes palju ringi. Tutvustasime Eesti rahvakultuuri ja kombeid. Ühel hetkel jäi minu õpetaja lapsehoolduspuhkusele ja sel ajal pealinnas rohkem torupilliõpetajaid ei leidunud, lisaks ei soosinud pilliõpet ka kätte jõudnud noorukiaeg. Nii jäi minu pill ootama paremaid päevi. Uuesti andis mulle usu torupillimängu õppimisse minu tollal tulevane elukaaslane Martin Müller. Nüüdseks olen taas juba üle kümne aasta torupilli mänginud ja viimased seitse aastat Virumaal enda pilli ja oskuseid tutvustanud, et ka siia kanti jõuaks üha rohkem torupillimuusikat.
Martin: Minu muusikaarmastus sai alguse juba väikse poisina - Miila külas käisin igal nädalavahetusel, kus ootas mind kallis vanaema Hella. Mäletan hästi, kuidas tema põlvedel viisijuppe kaasa laulsin.
Esimesed lood mängisin kaasa akordioni bassidega lemmikumaid palasid saates ja kassettidele salvestades. Kõige enam ongi mind muusikas suunanud minu vanaema Hella Tõevere, ema Meeli Müller ja erinevad ansamblid nagu Kukerpillid, Kapell, Untsakad, Väikeste Lõõtspillide Ühing, Jäägermeistrid. Eeskujusid muusikute seas on olnud veelgi. Tallinnas elades alustasin mandoliiniõpinguid Heldur Vaabeli käe all, üha enam hakkas mulle huvi pakkuma eesti lõõtspill. Nii hakkasingi koguma raha, et endale oma pill soetada. Kui teed ristusid pillimeister Johannes Madissaarega, ostsin temalt enda esimese lõõtspilli ning meister näitas mulle ette esimesed palad ja õpetas pilli käsitlema.
Kas kõrgkooli jõudes oli kindel siht juba silme ees?
Anni: Bakalaureusekraadi omandasin Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledžis, minust sai alushariduse pedagoog. Õpetajana töötasin nii Tallinnas kui Rakveres, nii rühmaõpetaja kui muusikaõpetajana, eesti lasteaias ja vene lasteaias. 2014. aastal sündisid meie perre kaksikud Ats-Johannes ja Juss-Martin ja jäin õpetajatööst puhkusele. Vahepeal tegin noorsootööd ning siis tehti mulle väga tore pakkumine Tapa Muusika- ja Kunstikoolist. Kooliteed jätkasin 2019. aastal Tartu Ülikooli magistriõppes, tänaseks olen diplomeeritud kultuurikorraldaja. Martin: Peale gümnaasiumi lõpetamist astusin Tallinna Teeninduskooli ning õppisin kokaks ja kuigi ma enam kokana ei tööta, olen selle valikuga väga rahul.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse viis mind hea sõber, kellega koos bändi tegime. Läksin sõpra toetama, kuid viimasel hetkel otsustasin ka ise proovida, kas suudan testid ära teha. Mõned päevad hiljem võttis minuga ühendust mu tulevane erialaõpetaja Tuulikki Bartosik, kes ütles, et Veljo Tormis andis kõrge hinnangu ja soovib näha andekat lõõtsameest akadeemias pärimusmuusikat õppimas. Nii jõudsingi pärimusmuusikat õppima.
Peale EMTA lõpetamist kolisime Anniga Rakverre, enda maakodule lähemale. Õige pea asusin tööle Tapa Muusika- ja Kunstikooli lõõtspilliõpetajana, kus töötan siiani.
Kas rahvamuusika teid ka kokku viis?
Anni ja Martin: Rahvamuusika armastus meid kokku viiski. Ühine sõprusringkond, sarnased nägemused ja soovid. Anni: Kuigi tundsime ja teretasime Martiniga juba aastaid, läks kokkusaamiseni aastaid. Martin ikka vahel meenutab, et kohtas mind Viljandi Pärimusmuusika Festivalil, teretas viisakalt, kuid mina olin nii uhke ja nina püsti, et ei teinud väljagi.
Minu vanemad vennad on samuti rahvamuusikud - Siim ja Priit Rikker, kes mängivad ansambli Tuulelõõtsutajad koosseisus lõõtsa ja basskitarri. Tuulelõõtsutajatel täitub tänavu 20 tegutsemisaastat. Kui palju mängib rahvamuusika teie kodus rolli?
Martin: Mina musitseerin koos lastega igapäevaselt, Anni on pigem pealtvaataja rollis. Anni: Keegi peab ju kodutöid ka tegema (naerab). Mida saaks iga ema-isa ise teha, et rahvamuusika pärandit elus hoida? Mida saab ühiskond teha?
Anni ja Martin: Oleme väga rõõmsad, et üha enam tuntakse huvi pärimusmuusika vastu ka Virumaal. Kui lapsel tekib huvi, siis igal juhul võiksid lapsevanemad last toetada ja innustada. Juba 6-7 aastat oleme igal kevadel oodatud Tapa lasteaeda Pisipõnn tutvustama lastele enda instrumente, kohalikku repertuaari, tavasid ja kombeid. Viimastel aastatel oleme alati kaasanud enda õpilasi, et ka neile esinemiskogemust anda.
Samuti sisustame juba aastaid Viru Folgi lastehommikuid. Alati on rõõm lastega tegeleda ja nende silmaringi avardada.
Martin: Koostöös Viljandi Pärimusmuusika Keskuse August Pulsti Õpistuga oleme mitmeid aastaid koos teiste Virumaa muusikute Taavet Nilleri ja Tõnis Kirsipuga käinud mööda Virumaa koole, tutvustamas enda instrumente, kohalikku rahvakultuuri jne. CD-plaadil “Virumaa pärimuse radadel” teevad koos täiskasvanud Virumaa Rahvamuusikutega kaasa ka Tapa Muusika- ja Kunstikooli õpilased, üha enam püüame lastele ja noortele panustada, neid toetada, õpetada, julgustada.
Küsitles Rahel Lepp (Koduvalla sõnumid, märts 2021)
allikas:http://www.vinnivald.ee/documents/1431677/29925426/Vinni03.pdf/f0f2e287-6e9d-4c63-8113-95944aa5bf7b
Anni, kes oli plaadi produtsent, jääb tunnustust kommenteerides tagasihoidlikuks ja sõnab, et au kuulub tegelikult kõigile muusikutele, kes plaadile elu sisse puhusid, ning muidugi Anni elukaaslase Martin Mülleri vanaemale, kelle pärand plaadile salvestatud sai.
Rahvamuusikutest paar Anni ja Martin on pärimuse vankrit koos vedanud juba üle kümne aasta, neist viimased 6 aastat on abiks olnud kaksikutest pojad. Lisaks loometööle ja esinemistele - nii üksi, kaksi kui ka teiste siitkandi muusikutega – loodi 2014. aastal ka pereettevõte Kurestiku OÜ, mis tegeleb kontsertide korraldamisega. „Pakume erinevaid muusikalisi lahendusi nii sünnipäevale, pulma, firmaüritustele ning lastele. Osaühing tegeleb peamiselt pärimusmuusika viljelemisega ning rahvakultuuri edendamisega,“ tutvustas Anni perefirma tegemisi.
Pärnumaalt pärit Anni peab end pigem pedagoogiks kui muusikuks. Alushariduse pedagoogina on ta töötanud erinevates lasteaedades ning Rakvere Erakoolis muusikaõpetajana, alates 2018. aastast Tapa Muusika- ja Kunstikoolis õnnealajuhatajana.
Mis amet see selline on?
„Teen ära kõik muu vajaliku, et õpetajad saaksid tegeleda õpetamisega,“ selgitab Anni. „Kui asusin tööle, otsustasime, et hakkan tööle õnnealajuhatajana, sest õppealajuhataja juurde ei julge ükski laps pöörduda,“ muigas Anni, kes muusikaga, täpsemalt pärimusmuusikaga tegeleb hobi korras, kuid peab pärimuse elushoidmist oma südameasjaks.
Anni pilliks on torupill, mida ta käib ka lasteaedades tutvustamas. Muusikuharidusega on pere meespool.
Tallinna poiss Martin Müller lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusika bakalaureuseõppe, erialapilliks eesti lõõts. Martin töötab samuti Tapa Muusika- ja Kunstikoolis, kus õpetab lastele lõõtsa ja karmoškat.
Ülejäänud aeg kulub suuresti muusika tegemisele, esinedes nii üksi kui erinevate muusikakollektiivide koosseisudes. Martinit tunnevad näiteks kõik Viljandi Pärimusmuusikafestivali fännid, kus ta on üle kümme aasta alati esinenud, samuti igal Viru Folgil, rahvusvahelistel festivalidel nii Euroopas kui kaugemal – loetelu võiks jätkata pikalt. Martinil on riiulis ka kaks pärimusmuusikaauhinda Etnokulp.
Anni ja Martin, kuidas jõudsite rahvamuusikani?
Anni: Kui mina pealinna jõudsin ja kooliteed seal jätkasin, ootas mind minu kalli vanaema juures torupill. Vanaema Õie suunas mind õpetaja juurde ja nii saigi pillimängu õppimine alguse. Tallinna Kanutiaia rahvamuusika õpetajatega keskendusime palju Veljo Tormise loomingule, valitud repertuaariga rändasime nii Euroopas kui Venemaa avarustes palju ringi. Tutvustasime Eesti rahvakultuuri ja kombeid. Ühel hetkel jäi minu õpetaja lapsehoolduspuhkusele ja sel ajal pealinnas rohkem torupilliõpetajaid ei leidunud, lisaks ei soosinud pilliõpet ka kätte jõudnud noorukiaeg. Nii jäi minu pill ootama paremaid päevi. Uuesti andis mulle usu torupillimängu õppimisse minu tollal tulevane elukaaslane Martin Müller. Nüüdseks olen taas juba üle kümne aasta torupilli mänginud ja viimased seitse aastat Virumaal enda pilli ja oskuseid tutvustanud, et ka siia kanti jõuaks üha rohkem torupillimuusikat.
Martin: Minu muusikaarmastus sai alguse juba väikse poisina - Miila külas käisin igal nädalavahetusel, kus ootas mind kallis vanaema Hella. Mäletan hästi, kuidas tema põlvedel viisijuppe kaasa laulsin.
Esimesed lood mängisin kaasa akordioni bassidega lemmikumaid palasid saates ja kassettidele salvestades. Kõige enam ongi mind muusikas suunanud minu vanaema Hella Tõevere, ema Meeli Müller ja erinevad ansamblid nagu Kukerpillid, Kapell, Untsakad, Väikeste Lõõtspillide Ühing, Jäägermeistrid. Eeskujusid muusikute seas on olnud veelgi. Tallinnas elades alustasin mandoliiniõpinguid Heldur Vaabeli käe all, üha enam hakkas mulle huvi pakkuma eesti lõõtspill. Nii hakkasingi koguma raha, et endale oma pill soetada. Kui teed ristusid pillimeister Johannes Madissaarega, ostsin temalt enda esimese lõõtspilli ning meister näitas mulle ette esimesed palad ja õpetas pilli käsitlema.
Kas kõrgkooli jõudes oli kindel siht juba silme ees?
Anni: Bakalaureusekraadi omandasin Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledžis, minust sai alushariduse pedagoog. Õpetajana töötasin nii Tallinnas kui Rakveres, nii rühmaõpetaja kui muusikaõpetajana, eesti lasteaias ja vene lasteaias. 2014. aastal sündisid meie perre kaksikud Ats-Johannes ja Juss-Martin ja jäin õpetajatööst puhkusele. Vahepeal tegin noorsootööd ning siis tehti mulle väga tore pakkumine Tapa Muusika- ja Kunstikoolist. Kooliteed jätkasin 2019. aastal Tartu Ülikooli magistriõppes, tänaseks olen diplomeeritud kultuurikorraldaja. Martin: Peale gümnaasiumi lõpetamist astusin Tallinna Teeninduskooli ning õppisin kokaks ja kuigi ma enam kokana ei tööta, olen selle valikuga väga rahul.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse viis mind hea sõber, kellega koos bändi tegime. Läksin sõpra toetama, kuid viimasel hetkel otsustasin ka ise proovida, kas suudan testid ära teha. Mõned päevad hiljem võttis minuga ühendust mu tulevane erialaõpetaja Tuulikki Bartosik, kes ütles, et Veljo Tormis andis kõrge hinnangu ja soovib näha andekat lõõtsameest akadeemias pärimusmuusikat õppimas. Nii jõudsingi pärimusmuusikat õppima.
Peale EMTA lõpetamist kolisime Anniga Rakverre, enda maakodule lähemale. Õige pea asusin tööle Tapa Muusika- ja Kunstikooli lõõtspilliõpetajana, kus töötan siiani.
Kas rahvamuusika teid ka kokku viis?
Anni ja Martin: Rahvamuusika armastus meid kokku viiski. Ühine sõprusringkond, sarnased nägemused ja soovid. Anni: Kuigi tundsime ja teretasime Martiniga juba aastaid, läks kokkusaamiseni aastaid. Martin ikka vahel meenutab, et kohtas mind Viljandi Pärimusmuusika Festivalil, teretas viisakalt, kuid mina olin nii uhke ja nina püsti, et ei teinud väljagi.
Minu vanemad vennad on samuti rahvamuusikud - Siim ja Priit Rikker, kes mängivad ansambli Tuulelõõtsutajad koosseisus lõõtsa ja basskitarri. Tuulelõõtsutajatel täitub tänavu 20 tegutsemisaastat. Kui palju mängib rahvamuusika teie kodus rolli?
Martin: Mina musitseerin koos lastega igapäevaselt, Anni on pigem pealtvaataja rollis. Anni: Keegi peab ju kodutöid ka tegema (naerab). Mida saaks iga ema-isa ise teha, et rahvamuusika pärandit elus hoida? Mida saab ühiskond teha?
Anni ja Martin: Oleme väga rõõmsad, et üha enam tuntakse huvi pärimusmuusika vastu ka Virumaal. Kui lapsel tekib huvi, siis igal juhul võiksid lapsevanemad last toetada ja innustada. Juba 6-7 aastat oleme igal kevadel oodatud Tapa lasteaeda Pisipõnn tutvustama lastele enda instrumente, kohalikku repertuaari, tavasid ja kombeid. Viimastel aastatel oleme alati kaasanud enda õpilasi, et ka neile esinemiskogemust anda.
Samuti sisustame juba aastaid Viru Folgi lastehommikuid. Alati on rõõm lastega tegeleda ja nende silmaringi avardada.
Martin: Koostöös Viljandi Pärimusmuusika Keskuse August Pulsti Õpistuga oleme mitmeid aastaid koos teiste Virumaa muusikute Taavet Nilleri ja Tõnis Kirsipuga käinud mööda Virumaa koole, tutvustamas enda instrumente, kohalikku rahvakultuuri jne. CD-plaadil “Virumaa pärimuse radadel” teevad koos täiskasvanud Virumaa Rahvamuusikutega kaasa ka Tapa Muusika- ja Kunstikooli õpilased, üha enam püüame lastele ja noortele panustada, neid toetada, õpetada, julgustada.
Küsitles Rahel Lepp (Koduvalla sõnumid, märts 2021)
allikas:http://www.vinnivald.ee/documents/1431677/29925426/Vinni03.pdf/f0f2e287-6e9d-4c63-8113-95944aa5bf7b
Kirjuta esimene kommentaar