Virumaa Teataja 01.03.2014

Persoon: Anni Rikker: Torupillimängija Anni on ikka näoga maaelu poole

 
Torupillil on igal torul oma funktsioon - välja tuleb aga tore jorisev hääl, mis Tapa lasteaialastele traktorit meenutas. Et pillile veidike särtsu lisada, saab selle külge siduda värvilisi rahvusmustris paelu ja lindikesi. Rakvere linnuse hobustele torupillimäng aga meeldis! | FOTO: Marianne Loorents

Kui torupillimängija Anni Rikker veebruari alguses Tapa lasteaialastele torupilli tutvustas, olid lapsed sellest ilmselgelt vaimustuses. “Torupilli hääl mulle meeldis. Mu vanaisa üks traktor teeb ka umbes sellist häält,” ütles lasteaia kasvandik Käthy.

Anni kinnitas, et ta võiks vabalt olla kokk, kondiiter ja keevitaja. Pärnumaalt pärit neiu on nüüd pea aasta otsa Rakveres elanud ja kiidab siinset eluolu taevani. Kuigi kõik lapsepõlvesuved veetis Anni Setumaal ja suurema osa elust on elanud Tallinnas, ütles ta, et võib pealinnas õppida ja magada, aga kodu tunnet ei ole suures linnas tal kunagi tekkinud.

Rakverre tulek oli Annile ootamatu, samas asjade loomulik käik – on ta ju enda sõnul olnud alati näoga maaelu poole. Praegu õpib neiu Rakvere kolledžis alushariduse pedagoogikat ning töötab Kaurikooli lasteaias muusikaõpetajana.

Rahvamuusikust elukaaslase Martin Mülleriga Rakverre elama tulek läks iseenesest väga libedalt – kunagi naljana mõeldud väljaütlemisest on nüüdseks saanud pea aasta Tarvalinnas elamist. “Kohe leidsime siin väga mõnusa kodu, paari nädalaga leidsin ka töö. Mis nii viga?” rääkis Anni ja lisas, et tema meelest on Rakveres kõik olemas, mis ühes linnas peab oma elanikele hea elu pakkumiseks olema.

Jonnakas torupill

Kogu muusikaarmastus on Anni ja tema vendade südamesse tulnud vanaemalt, kes lapselapsi õigel ajal pillide juurde suunas. Anni vanemad vennad mängivad ansamblis Tuulelõõtsutajad, vend Siim mängib eesti lõõtsa ning Priit basskitarri, väikesele õele kingiti aga torupill.

“Ma olin alguses nii pisike, et ei saanud torupilli mängida, õppisin selle asemel hoopis flööti paar aastat ja läksin siis vaikselt torule üle. Eks ma rohkem enda jaoks mängin, lastele ka muidugi, aga lavale ma väga ei trügigi,” märkis Anni muigamisi.

Et aga toona Tallinnas leidunud ainuke torupilliõpetaja ühel hetkel lapsepuhkusele läks, jäi pillimäng mõneks ajaks soiku. “Nüüd olen kuidagi jälle muusika tegemise juurde tagasi jõudnud,” kõneles Anni ja meenutas, et varem tegi ta isegi suisa lugusid, mida siis omal käel torupillil mängida proovis.

Elukaaslasest rahvamuusiku Martin Mülleriga Anni näiteks kokku mängida ei saa, sest lõõts ja torupill on lihtsalt nii erinevad muusikariistad. Ka mõjutavad tundlikku torupilli temperatuur, õhuniiskus, soojus ja muu selline.

“Torupill on jonnipunn. Pool elu võib teda häälestada, ikka teeb ta seda, mida tahab. Näiteks on tavaline, et kodus panen pilli häälde, ja kui esinemispaika jõuan, siis ta enam ei ole hääles,” kirjeldas Anni omamoodi pilli vigureid.

Anni meenutas lugu sõbra pulmast, kus nad Martiniga otsustasid koos ühe pala mängida – tema torupillil, Martin karmoškal. Kui aga esimesed helid torupillist kõlama hakkasid, ei vastanud need sugugi sellele, mida puhuja sealt kuulda lootis.

“Täiesti õudne, pill häälest ära. Kole piinlik oli. Läksin õue, proovisin, pill hääles. Läksin tuppa tagasi, pill häälest ära.” Lõpuks kutsutigi külalised õue muusikat kuulama, sest torupill otsustas sel korral vaid õues õiget häält teha.

Vana aja asjad ja uue aja lapsed

Torupill on põnev riist, mida Anni lasteaedades ja koolides pisematele sageli tutvustamas käib. Tema meelest on oluline, et lastel oleks vanaaegsetest muusikariistadest õige ettekujutus, sest isegi kui muusikatunnis pilli häält kuulatakse, tehakse seda harilikult helisalvestise vahendusel. Aga laps peab ka nägema ja ise katsuda saama, milline see torupill ikkagi on.

Alguses peab lapsi alati hoiatama, et torupill teeb päris valju häält. “See on väga äge, kuidas lapsed esialgu kõrvad kätega katavad, aga pärast tulevad uurima, et mis see siiski on,” lausus Anni.

Pilli näitamise ja selle tutvustamise juurde räägib Anni alati lugusid pilli ajaloost. Näiteks ei tohtinud vanal ajal torupilli kirikus mängida, sest arvati, et see on pagana pill – joriseb, teeb kõva häält ja on muidu inetu.

Torupilli õppimise vastu huvi üles näidanuid on Anni sõnul seni veel kasinalt, kuid flööti õpetab ta siiski kahele lasteaialapsele. “Väga tublid on nad, tuleb juba küll,” kiitis noor õpetaja oma hoolealuseid.

Õpetamise juures peab Anni oluliseks just seda, et laste peale ei saa ega tohi kunagi pahane olla, kui neil sassi läheb. “Nad on ju lapsed!” Lastele ei tohiks muusikaõpetuses üldse midagi peale suruda. Anni meelest on normaalne, et kui laps ei taha laulda, siis ärgu laulgu, sest ühel hetkel hakkab ta niikuinii eneselegi märkamatult koos teistega laulma. Lihtsalt väevõimuga sundida ei ole tarvis.

Kulunud arusaamu muusikaõpetusest koolis kui lõpmatust laulmisest püüab ­Anni ümber lükata põnevate mängudega, et lastel oleks lõbus ja tunnid oleksid ­liikuvad. “Muusikatundides saab kõikvõimalikke mänge mängida ja kõike teha, aga see on kehv, et kui ma mängin torupilli

või flööti, siis ma ei saa lastega kaasa laulda, mul on torud suus,” rääkis Anni naerdes.

Kas torupilli saatel üldse laulda saab? Ikka saab! Aga Anni selgitusel peab laulja hääl siis üsna vali olema või asuma torupillimängija lauljast nii palju kaugemal, et häält kuulda on.

Torupill on Anni kinnitusel väga isiklik instrument, mida naljalt välja ei laenutata või teistele proovimiseks ei anta. Ta meenutas juhtumit, kui oli oma huulikuga torupilli andnud tuttavale proovimiseks ning pärast huulikust konkreetsed suured tatimullid välja tulid ...

Ise liigitaks Anni end kindlasti pigem õpetajaks, muusika on lihtsalt tasa ja targu tema kõrval, rohkem iseendale.

“Tegelikult on mul üks unistus, lapsest saadik. Tahaksin saada korstnapühkijaks! Kui ülikooliga ühele poole jõuan, siis võiks selle ette võtta,” ütles särtsakas Anni naerdes.

Vend Siim Rikker Annist

Anni on hämmastavalt rahulik ja kindlameelne inimene. Selle, mille ta plaani on võtnud, viib alati lõpule. Samuti väga abivalmis ja isegi altruistlik. Talle on iseäranis südamelähedane kõik lastega seonduv ning kindlasti hindab ta rohkem seda, kui saab kedagi aidata, ega pea oluliseks tehtu eest saadavat tasu.

Pilli mängib Anni hästi, aga väga lavainimene ta vist ei ole. Oma püüdlikkusega võiks ta aga nii mõnelegi esinejale eeskujuks olla. Ja muidugi – ta teeb väga hästi süüa!

Torupill

Torupill koosneb neljast põhiosast: nahast õhukott, õhupuhumistoru (puhutakse kotti õhku sisse), sõrmiline (meloodia mängimiseks), ­bassitorud ehk burdoonid (enamasti 1–3 toru, mis annavad ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks).

Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitu: kõige ­tavalisemad on loomade nahad. Suurtel torupillidel on mitu bassitoru, mõnel ­torupillitüübil on ka mitme lõõriga sõrmilised.

Torupilli liike on enam kui tosina jagu. Torupillide päritolu ei ole päris ­kindel ja see, millal torupill Eesti aladele jõudis, ei ole täpselt teada.

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Torupill





Eelmine
Virumaa Teataja 26.07.2012
Järgmine
Rahvamuusikud panevad karudki pilli mängima, lastest ja täiskasvanutest rääkimata

Lisa kommentaar

Email again: