Virumaa Teataja 26.07.2012

On möödunud sajandi esimene pool. Suvi. Üks sõda on lõppenud, teine peagi algamas. Riigis valitsevat pinget on tunda, see jõuab igasse Eestimaa soppi, ka pisikesse Miila külla, mille elanikud end küla ainsa raadio vahendusel toimuvaga kursis hoiavad.

Mõnikord tekib ahastus, mure lähedaste inimeste, laste pärast. Mis saab, kui uus sõda jälle ...? Aga on suvi. Olgu murekoorem kui suur tahes, ei saa see takistada elu elamist – heina tuleb teha, loomade eest hoolitseda, võid turule viia.
Mõnel soojemal õhtul kogunetakse aga külaplatsile, ikka nooremad ees ja vanemad järel, et tööst ja ümberringi toimuvast kogunenud ängi vähendada. Küla armastatud pillimehe Julius Sepa lõõtsamäng on miski, mis kui arstirohi leevendab liigesevalu ja aitab unustada painavat teadmatust tuleviku ees. Pidu käib ikka hoogsamini, hommikuni ja öö on täis armumisi ja naeru.
Kuid sõda tuli ometi, mürinaga üle armastuse ja lõõtsamängu. Neid, kes seda mäletavad, ei ole enam palju alles. Ka Miila külaplatsil Julius Sepa mängu saatel tantsinutest on suurem osa surnud. Sõda, haigused, aastad on nõudnud oma. Lahkunud on lõõtsamees ning vaikinud pill.
Siiski on neid, kes mäletavad, olgugi et mälestused põhinevad vanaemade heietustel, eakate külainimeste omavahelistel meenutustel. Ja vanaemadki ei ela enam. Kuid ometi suutsid nad oma juttudega tekitada huvi.
Praeguseks on sõjast möödunud hulk aastaid, elu on teine ja tollased mured tänastele inimestele võõrad. Ununud ei ole aga pillimäng, rahvamuusika, mis on kandunud läbi aastasadade, tuues 21. sajandi inimeseni need rõõmuhetked, mida meie esivanemad sageli ainsateks pidada võisid.
Noor mees, peagi 25. sünnipäeva tähistav rahvamuusik Martin Müller on see, kes Miila külas veedetud lapsepõlve, vanaemalt kuuldud lugude ja laulude mõjutusel kunagi ka ise pilli järele haaras. Nüüd tunneb ta, et oleks vale lasta omaaegsel Miila küla pillimängutraditsioonil ja mälestusel lõõtsamängijast Julius Sepast hääbuda.

Kuus esimest eluaastat möödusidki praegu Tallinnas elaval Martinil põhiliselt Virumaal Miila külas Kurestiku talus vanaema Hella Tõevere juures.
Kuna Martini emal Meelil oli samuti võimalus kodus olla, siis kujunesid need aastad mõnusaks maaeluks metsade keskel.
Vanaema oli väga musikaalne ja teadis suurel hulgal laule, mida ta Martiniga päevad läbi laulis. Koos kuulati loodushääli ja linnulaulu. Magama jäi Martin ikka laulu saatel. Nii kulusid ajapikku ka sõnad pähe.
Kui 1992. aastal tuli Eesti kirjandusmuuseumi teadur Anu Korb salvestama vanaema vanu jutte ja laule, oskas nelja-aastane Martin üksi ja koos vanaemaga laulda linti mitu vanaaegset lugu.
Pillimänguhuvi äratas Martinis aga ansambel Väikeste Lõõtspillide Ühing, kelle lustakat esinemist nägi Martin televiisorist, ja Marko Matverest sai üks tema lemmik.
1995. aastal astus Martin Jakob Westholmi gümnaasiumi muusika süvaõppeklassi ja hakkas samas õppima mandoliinimängu Heldur Vaabeli juures.
Kus tahes oli Tallinnas mõni VLÜ või Untsakate kontsert, sealt ei puudunud ka Martin. Ta võis kogu kontserdi aja seista lava ees ja jälgida lähedalt pillimeeste mängu. Tuttavate rahvamuusikute kaudu õnnestus tal teada saada, et Tallinnas on üks lõõtspillimeister Johannes Madissaar, kes omavalmistatud pille päris soodsa hinnaga müüb.
2000. aasta kevadel oli Martinil niipalju raha kogutud, et võis minna isiklikku pilli ostma. Pillimeistri korteris avanes vapustav pilt: töölaual seisis seitse uhket lõõtsa, üks ilusam kui teine. Ja kui siis pillimeister ise loo lahti lõi, et pille demonstreerida ... See oli võimas! Üheskoos valiti üks välja ja kaup oli koos.
Lepiti kokku, et sügisel tuleb Martin pillimeistri juurde lõõtsamängu õppima.
Enda sõnul on Martinil huvi Miila küla ajaloo ja selle ainsa pillimehe vastu olnud sellest ajast, kui temast endast lõõtsamees sai – ligi 13 aastat. Kuid kiire elutempo, õpingud Eesti muusikaakadeemias on siiani olnud takistuseks, miks pole ettevõtlik noormees oma ammust ideed jutustada lugu Julius Sepast Miila külas pillimängu kaudu seni teoks teinud.
“Olen ikka kuulnud vanemat külarahvast meenutamas, kuidas Julius pidudele tuli – petrooleumilamp ühes, pill teises käes ja suits tihtilugu ees. Pani lambi põlema ja hakkas mängima, paljudel kordadel hommikuni välja,” kõneles Martin.
Sel kevadel külastas Martin Julius Sepa Haljalas elavat tütart Astat, kellega vestles pea kogu päeva. “Uurisin väga detailselt kõige kohta, mida tema teadis ja mäletas. Lisaks huvitas mind Juliuse pill – kas on see veel alles ja mis on sellest saanud. Minu üllatuseks oli Astal terve kilekotitäis lintmakisalvestisi Julius Sepa lauludega.”
Lisaks Martinile külastas pillimehe tütart Kiviõlist pärit pärimusmuusik, Viljandis džässmuusikat õpetav Villu Talsi, keda omaaegne lõõtspillimängija samuti huvitab.
Kuigi Miila külaga seonduv on Martinile väga hingelähedane, seisab nüüd ees suur töö Julius Sepa salvestiste ja tema tütre Asta mälestuste ülekuulamise ning pilli taastamisega. “Sel suvel sellega kahjuks valmis veel ei jõua, kuid järgmisel on kindlasti plaanis Miila külas korraldada Julius Sepale pühendatud õhtu, kus saab kuulda tema mängitud ja külarahva armastatud lugusid ning heietada mäletusi,” rääkis Martin tulevikuplaanidest.
Päris pillimänguta ei jäänu Miila küla elanikud ega teised huvilised aga ka sel suvel. Avatud külaväravate päeva õhtul oli kohal ka Martin, et lustaka lõõtspillimänguga rahvast tantsitada.
Suvi on pillimehele tihe tööaeg ja selletõttu jäävad isiklikud tegemised tihtilugu rahulikumaid perioode ootama. Lisaks Viljandi pärimusmuusikafestivalile ja Viru Folgile, kus Martin üles astub, on esinemisi ka pidudel ja simmanitel. “Igale poole kahjuks ei jõuagi, paljudele tuleb ära öelda,” ei saa Martin tööpuuduse üle nuriseda.
Väärt pillimees ongi Martini meelest see, kelle kuulsus levib rahvasuus inimeselt inimesele nagu üks õige pärimuski. “Mul ei ole kodulehte, internetist võib minu kontakte küll leida, kuid selle kaudu ma ennast ei reklaami.”
Lisaks pillimänguoskusele peab muusikus olema ka kübeke sõumeest ning tahtmine inimestega suhelda. Niisugustes paikades, kus arvatakse, et pillimees on nagu makk nurgas, Martin enda sõnul esinema ei kipugi. See pole tema meelest õige.

Aga miks on just lõõts ja lõõtsamäng köitnud noort meest niivõrd, et ta lisaks pilli mängimisele pühendab oma aega ja energiat ka lihtsa külapillimehe mälestuse elushoidmisele? Lõõtsamäng ja rahvamuusika on Martini jutu järgi justkui midagi sarnast, ometi kaks erinevat nähtust. “Vanaema mul pilli ei mänginud, ometi oli ta muusik, laulis. Mina olen nüüd hiljem need lood lõõtsal mängida võtnud.”
Martini ema Meeli olevat küll kodus akordionit mänginud, kuid see Martinit ei köitnud. Tema sõnul on just Eesti lõõtsa ainulaadne heli, see, et lõõtsal ongi sisuliselt võimalik mängida vaid lõbusaid lugusid, tema jaoks paeluv. Lõõtsa muudab rõõmsaks tema diatoonilisus. “Oskuslikult saab küll lõõtsal mängida ka keerulisemaid lugusid, kuid tegelikult on see mõeldud ikka lustipilliks,” kirjeldab Martin lõõtsa kui muusikariista, mille võlu tänapäevalgi üha rohkem avastatakse ja populariseeritakse.
Akordionit ja lõõtsa eristada on aga väga oluline: akordionil on ühe klahvi all mõlemat pidi lõõtsa tõmmates sama hääl, kuid lõõtsa hääl erineb olenevalt sellest, kas lõõtsa tõmmata või kokku lükata. Lõõts on alati ka nuppudega pill ja käsitöö, akordionid aga masstoodang.
Kuigi Martin on mänginud ka teisi rahvapille, näiteks mandoliini, on lõõts jäänud ainsaks, mis suudab tema sõnul inimesi emotsionaalselt mõjutada – teha kurvameelsusest rõõmu ning liigse elevuse puhul rahustada.
Seda fenomeni mäletab ta ka Julius Sepa puhul mainitavat: pillimees tavatsenud istuda tunde oma kodutrepil ja mängida, hoolimata sellest, et toit jahtus ja naine pahandas. “See pidi olema midagi hüpnootilist, mida on raske edasi anda,” arvas Martin, “eks pärast oli aega süüa.”
Kuigi Martinit paelub ajalugu, ei ole rahvamuusika ometi miski, mis on üksnes vana ja ajalooline. Tema sõnul on väga oluline näiteks laenata muusikat teistest kultuuridest, teha ise midagi, sest see, mis on täna uus, on homseks juba vana.
Rahvamuusika nagu igasugune pärimuskultuur on püsinud inimeste seas elus, levinud vastavalt sellele, millisena muusik seda mäletanud on, ja seetõttu ei saa rääkida ka õigest või valest ega kindlatest ­autoritest.
Autentsuse küsimus on folkloori puhul alati õhus, kuid väiklaseks peab Martin neid, kes tulevad rahvamuusikutele ütlema, et nood midagi valesti mängivad. Pärimuses levinud muusika ongi just nii õige ja selline, nagu see ühel vääramatul hetkel pillimehe esituses kõlab.

Kuid olgu lugu milline tahes, kübeke tõde ja oma aja hingust leidub selles alati. Ja kui tahta, võib vaimusilmas ette kujutada ka inimesi, kelle nooruspõlves kõlasid esimest korda need lood, mis meile rahvapärimuseks saanud. Suvel, külaplatsil, rohelisel murul, segane tulevik ees ootamas.

Martin Müller musitseerib tänavu (2012)
Viljandi pärimusmuusikafestivali põhiprogrammis
Estonian Folk Orchestra koosseisus ja kontserdil “Martin ja Asso oma
vanaema lauludega”.
Viru Folgi põhiprogrammis kahel õhtul tantsuklubis.
Touresti “Puhka Eestis” programmis Viru Folgi
boksis, Viru Folgi klubi­õhtutel Teatri Puhvetis ­Tallinnas ning Estonian Folk Orchestra koosseisus Jazzkaarel ja vanalinnapäevadel.