MARTIN MÜLLER JA VILLU TALSI

Ühiselt on loodud Cd-plaat "Martin Müller ja Villu Talsi Sepa Juliusega jahil"
Koos antakse kontserte Julius Sepa repertuaariga.



Martin Müller (1988) leidis tee muusikani juba väga noorelt, mil laulis oma esimesed laulud vanaema Hella Tõevere põlvedel, kellelt on Martin pärinud ka oma muusikageenid ja -armastuse.
Martin Müller lõpetas Jakob Westholmi Gümnaasiumi, õppides muusikat süvaõppeklassis. Samal ajal omandas mandoliini algtõed Heldur Vaabeli juhendamisel. Lõõtsaõpet alustas pillimeister Johannes Madissaare käe all, kelle valmistatud pillil praegugi peamiselt mängib.
2010. aastal lõpetas Tallinna Teeninduskooli kokanduse erialal ja 2013. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusika bakalaureuseõppe, põhipilliks eesti lõõts, erialaõpetajateks Tuulikki Bartosik ja Margus Põldsepp.
2014. aastast töötab Martin Müller Tapa Muusika- ja kunstikoolis lõõtsa ja karmoška õpetajana. Lisaks osaleb mees aktiivselt Miila külaseltsi tegevuses ja mängib Uhtna mandoliiniorkestris.
Martin on tunnustatud lõõtspillimängija ja laulja nii üksi kui ka koos Asso Indiga, samuti tegutseb.mitmetes erinevates ansamblites: Konterbant, K.L.O.F., Igalemb, Kolm Lõvi, ja. Estonian Folk Orchestra.

Villu Talsi (1988) on mitmekesine, paindlik ning omanäoline muusik, kuid kelle mängustiil on alati äratuntav.
Mandoliiniõpinguid alustas ta 10-aastasena Jaanus Põlderi käe all Kiviõli Kaunite Kunstide Koolis.
Edasised muusikaõpingud viisid mehe Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse jazzmuusika erialale (põhipilliks kitarr) ning 2011 aastal omandas bakalaureuse kraadi.
2016 aastal sai magistri kraadi Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusika ühisõppekaval kus põhipilliks mandoliin.
Villu osaleb mitmetes ansamblites: Curly Strings, Gjangsta, Meelelahutaja, Viljandi Gypsy Jazz Collective, Estonian Folk Orchestra, VEM trio, Tuulikki Bartosik trio.
Villu töötab Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kitarri ja mandoliini õppejõuna.

Julius Sepp (1901 – 1981) sündis Miila külas Jakobi ja Marie paljulapselises peres. Kodus peeti oluliseks tööd ning, kui Julius hakkas kaela kandma, pidi ka tema oma kõhutäie eest töötama. Koolis käis Miila 3-klassilises Algkoolis. Aastatel 1921 – 1924 teenis aega 2. ratsaväe rügemendis, õppides seal sepatööd ja hobuste rautamist. Tema asjade hulgas on tunnistus Rakvere Tööoskuste koolist aastast 1938, mille lõpetas ehituspuusepana. Töötas mitmel pool ehitustel ja raudteel sepana. Pidas mesilasi, käis jahil, mängis kooli- ja küla pidudel lõõtspilli ja ajas ka viina, mis olevat olnud eriti puhta maitsega. Oli lahtise pea ja kuldsete kätega mees, kes märkas looduses ilusat ja omapärast, millest sai midagi valmistada.
Pilli mängis Julius juba poisikesena koos vend Aleksandriga. Oma lõõtspilli ostis Julius saksa sõduri käest II Ilmasõja päevil. Pillimäng oli võimalus igapäevarutiinist välja tulla.
Juliuse lapselaps Katre mäletab oma vanaisa kolme erinevat laadi pillimängu:„Esimene oli muidugi rõõmu ja pidupäevamäng - no näiteks peale jahti. Mehed tulid robinal kööki, koerad lasti ka sisse. Vanaema tõi sakusmendi lauale ja vanaisa tegi kuuekandilisse klaasi soojenduseks meeviina. Köök haises niiskete koerte ja märgade riiete järele. Mõne aja pärast olid jahilised üles sulanud, jutt läks valjemaks, siis mängis vanaisa lõõtsa ja laulis - need lood olid rõõmsad, kiired ja krutskitega. Mehed laulsid kaasa ja küll oli lapse meelest naljakas, sest osad sõnad millegipärast nagu neelati alla .
Teine pillimäng oli hoopis teistmoodi. Vanaisa tõi lindimaki välja, seadis töökorda, pani mikrofoni lauale. Nüüd ei tohtinud teda segada, õieti mitte hingatagi. See oli püha tegevus - Julius salvestas-lindistas, kuulas, kustutas ja jälle lindistas. Kõik pidi olema akuraat. Katre ei mäleta, et oleks kunagi vanaisa käes noodikirja näinud või tema asjade hulgast hiljemgi leidnud. Julius õppis lugusid kuulmise järgi, neid uuesti ja uuesti läbi mängides, kuulates ja kustutades.
Kolmas viis pillimänguks oli samuti rohkem omaette, silmad kinni ja ümisedes, siis mängis ta neid lugusid, mis olid eriti meelejärgi. Ja mõne loo kohta ütles vanaema uhkelt, et see on vanaisa enda lugu. Nii, et Julius Sepp oli väikest viisi lugudekirjutaja ka!“